Eestis on valdavalt energeetiliselt ebaefektiivsed hooned. Keskmine aastane soojustarve meie elamutes on 200-400 kWh/m², analoogse kliimaga arenenud tööstusriikides aga 150-230 kWh/m² . Seega tarbime (ja maksame) energia eest vastavalt rohkem. See on põhiliselt halva soojustuse tagajärg.
Olulised koefitsiendid soojustuse planeerimisel:
Soojusjuhtivustegur Koefitsient λ (lambda), mida nimetatakse soojusjuhtivusteguriks, on suurus, mis iseloomustab materjali soojusjuhtivust. See väljendab soojushulka (W ), mis läbib 1 m paksuse ja 1 m² suuruse materjali kihi, kui temperatuuride vahe vastastikuste pindade vahel on 1 kraad. See on numbriline suurus, mille mõõtühikuks on W/mK ning mis näitab materjali soojusisolatsioonivõimet. Mida väiksem on soojusjuhtivustegur, seda paremini materjal soojust isoleerib.
Soojusülekandekoefitsient Soojusülekandekoefitsiendiga U (ühik W/m²K ) iseloomustatakse piirdetarindi soojajuhtivust. U-väärtus näitab, kui suur soojushulk (W ) läbib 1 m² suuruse piirdetarindi, kui temperatuuride vahe vastastikuste pindade vahel on 1 kraad. Mida väiksem on soojusülekandekoefitsient, seda paremini sein soojust isoleerib.
No comments:
Post a Comment