Välisseinte soojustamine

Välisseinte  täiendav soojustamine

Soojustamisel on tähtis mitte ainult võimalikult suure arvutusliku seina soojustakistuse (soojapidavuse) – vastavalt soojusläbikandeteguri U väikese väärtuse – saavutamine, vaid äärmiselt vajalik on piirdes ka õigete ehitusfüüsikaliste protsesside kindlustamine. Tähtsaim nendest on see, et välispiire ei tohi niiskuda.

Täiendavalt soojustada tuleb väljast.

Kui väljastpoolt soojustades on kastepunkt üsna seina välispinna lähedal,siis seestpoolt soojustades nihutame kastepunkti lähemale seina sisepinnale.

 Veeaur liigub soojusega samas suunas, seest väljapoole, siis tekib oht, et niiskus kondenseerub seina sees, seina konstruktsioonid märguvad põhjustades hallitust ja kõdunemist.
Jahedate ja läbipuhutavate betoon- ja kiviseinte täiendav soojustamine seestpoolt võib osutuda olukorda halvendavaks, sest soojustuse lisamine seinte sisepinnale muudab oluliselt kogu olemasoleva seina temperatuuri- ja niiskusrežiimi. Külmumispiir liigub seina sisepinnale lähemale, seega on sein suuremas osas läbikülmunud ja kondensaadi tekkimine lisasoojustuse ja olemasoleva seina kokkupuutepinnal on paratamatu.

Seina soojustamine seestpoolt võib tuua külmumispiiri olemasoleva seina ja seestpoolt paigaldatud lisasoojustuse kokkupuutepinnale. Kondensaat tekkib lisasoojustuse taha ning on suur niiskuskahjustuste ja hallituse tekkimise tõenäosus.

Kui soojustus asetseb seina keskosas, on külmumispiir seina välispinnale lähemal ja kondensaadi tekkimise ohtu sisepinnal ei ole.

Puit-kergtarindite juures on selline soojustusviis otstarbekas ja tulemuslik, kui arvestada, et aurutõkkekihist väljapoole jääv soojustuse kiht on vähemalt kaks korda paksem, kui aurutõkkest sissepoole paigaldatav samaväärne või efektiivsem soojustus.


Puit-kergtarindite juures on lisasoojustuse paigaldamine tulemuslik arvestusega, et aurutõkkekihist väljapoole jääv soojustuse kiht on vähemalt kaks korda paksem,kui aurutõkkest sissepoole paigaldatav soojustus.

vundamendi isolatsioon

Vundament on ehituse alus ning seda tuleb sarnaselt hoone teiste osadega kaitsta muutuvate ilmastikuolude eest. Vundamendi ja aluspõranda isolatsioonitööde õige planeerimine ning teostus välistab kahjud, mis ei piirdu üksnes vundamendiga, vaid mõjutavad ka põranda- ning seinakonstruktsioone. Loomulikult on tähtis ka ehituse kvaliteet ning hoone põhikonstruktsioonide teostus.

Põhiline viga, mida soklite ja pinnase isoleerimisel tehakse, on sobimatu materjali kasutamine. Üldiselt teatakse, et sellistes kohtades tuleb kasutada plast isolatsioonmaterjale.Juhtub sageli, et vundamendi isoleerimismaterjali omadustele ja kasutusotstarbele ei pöörata piisavat tähelepanu.

Kauplustes võib leida mitmesuguseid eri tehnoloogiaga valmistatud plastisolatsioontooteid EPS plasti ja XPS plasti. EPS on valmistatud paisutamismeetodil ja kannab rahvakeeles nimetust polüstürool. XPS on aga tehtud ekstruudermeetodil ning nimetatakse styrofoamiks või siniseks soojustuseks. Lähemal vaatlusel on märgata ka nende struktuuri erinevusi. EPS plast koosneb kokku kleepunud kuulikestest, XPS plastil on peen kärgstruktuur.

Vundamendi ja soklite isolatsioonmaterjalide kõige tähtsamad omadused on niiskuskindlus ja soojapidavuse püsimine. Materjal peab tagama isolatsioonivõime kogu hoone eluea vältel. Vundamendiisolatsiooni materjalide katsetamisel uuritakse nende veeimavust, veeauru difusiooni ning külmumis-sulamistsüklite taset.

Kui vesi imbub materjali, halveneb selle isolatsioonivõime märkimisväärselt.

Tavalist EPS-i ehk valget polüstürooli ei tohi kasutada vundamentide isoleerimiseks ilma tugeva hüdroisolatsioonita. XPS-tüüpi materjal sobib aga ka kõige raskemate tingimuste korral ilma lisaniiskustõkketa. XPS-tüüpi materjali soojapidavust ei ohusta pinnase külmumine-sulamine ega ka pinnase kuivamisest põhjustatud veeauru surve.

Vahel tuleb isoleerida ka kohti, kus on nõutav korraga nii kõrge soojapidavus, niiskuskindlus kui ka koormustaluvus. Sellised kohad on näiteks terrassid, autoparklad, raudteetammid, lennurajad jms. Tänu oma erakordsele vastupidavusele pole XPS-tüüpi materjalidele niisugustes kohtades praktiliselt alternatiivi. Ka kõige pehmemad plaadid taluvad lühiajalist koormust vähemalt 200 kPa, tugevamad kuni 500 kPa.

tarindi soojapidavus

Autor E. Sepp

Tarindi soojapidavust mõjutab kõige rohkem tuuletõke. Tähtsuselt teisele kohale võib paigutada aurutõkke ning alles kolmandale kohale jääb isolatsioonivill oma tehniliste näitajatega.

Tuuletõkkest on kasu vaid siis kui see on tihe ja aurutõkke eesmärk on mitte lasta ruumis olevat veeauru villa sisse. Tänapäevasedtuuletõkkematerjalid suudavad täita neile esitatavaid nõudmisi, millest tähtsamaks on materjali enda ttuuletihedus.

Materjal peab olema minimaalse läbipuhutavuse saavutamiseks piisavalt tihe. Tuuletõkke oluliseks omaduseks on ka veeauru läbilaskvus ehk võime lasta konstruktsioonil hingata. Tiheduse alampiiriks võib pidada 100kg/m3. Kui tuuletõkkematerjal on kaetud nt. Klaaskiudvildiga, võib väiksem tihedus olla 80kg/m3.

Võrdleme Pärnu rohelist plaati, kipsplaati ja polüetüleenkilega kaetud tuuletõkkeplaati.

Pärnu tuuletõkkeplaat koosneb puitkuidmassist, mis on immutatud vahataolise ainega, et plaat oleks jäik. Tavaliselt ehitajad tihendavad vuuke hermeetikuga või montaazivahuga. Kuid kuna plaadi koostiseks on puitmass mängib see niiskusega niivõrd, et aastatega vuugid murduvad.

Paigaldusel tuleb kasutada spetsiaalset vuugi teipi. Eelduseks, et palaadid on kuivad.

Mineraalvillast tuuletõkkeplaadi puhul võib plussidena nimetada ilmastikukindlust ja soojusisolatsiooniomadusi. Alla 20 mm paksused plaadid on varustatud poolpunn ühendustega , mis annab , mis taga korrekstse tiheda ühenduse plaatide vahel.

Kipsplaadi plussiks on jäikus, miinuseks suurem soojusjuhtivus.

Tuuletõkkepaberi  pind on kaetud polüetüleenkihiga. Antud materjal ei summuta heli ega hoia sooja.

Eelpool loetletud materjalid oma omadustelt ja  hinnatasemelt on  väga erinevad.

Tarindi soojustamisel tuleb siiski lähtuda materjali kvaliteedist,praktilisusest ja soojusjuhtivuse näitajatest, et püstitatud majas oleks ka  külmade saabumisel tagatud stabiilselt soojad ruumid. 

Soojustamine

Eestis on valdavalt energeetiliselt ebaefektiivsed hooned. Keskmine aastane soojustarve meie elamutes on 200-400 kWh/m², analoogse kliimaga arenenud tööstusriikides aga 150-230 kWh/m² . Seega tarbime (ja maksame) energia eest vastavalt rohkem. See on põhiliselt halva soojustuse tagajärg.

Olulised koefitsiendid soojustuse planeerimisel:

Soojusjuhtivustegur Koefitsient λ (lambda), mida nimetatakse soojusjuhtivusteguriks, on suurus, mis iseloomustab materjali soojusjuhtivust. See väljendab soojushulka (W ), mis läbib 1 m paksuse ja 1 m² suuruse materjali kihi, kui temperatuuride vahe vastastikuste pindade vahel on 1 kraad. See on numbriline suurus, mille mõõtühikuks on W/mK ning mis näitab materjali soojusisolatsioonivõimet. Mida väiksem on soojusjuhtivustegur, seda paremini materjal soojust isoleerib.

Soojusülekandekoefitsient Soojusülekandekoefitsiendiga U (ühik W/m²K ) iseloomustatakse piirdetarindi soojajuhtivust. U-väärtus näitab, kui suur soojushulk (W ) läbib 1 m² suuruse piirdetarindi, kui temperatuuride vahe vastastikuste pindade vahel on 1 kraad. Mida väiksem on soojusülekandekoefitsient, seda paremini sein soojust isoleerib.

maja ettevalmistus talveperioodiks

autor:Erkki Sepp

Maja katuse ettevalmistamiseks tuleb see enne jäätumiste algamist puhastada langenud lehtedest, oksarisust ja muust kogunenud sodist. Kogunenud praht tekitab eriti madalakaldelistel katustel kogumeid, mis takistavad sademevee loomulikku äravoolu. Samuti kipub praht ummistama ka katuse vihmaveerenne ja vihmaveetorusid.

Tulemusena voolavad sademed vaevalisemalt katuselt ära või halvemal juhul jäävad loikudena pikemaks ajaks paigale. Külmade saabudes seiskunud vesi aegamisi jäätub ja katuse veeäravoolukohtadesse kujunevad suured ning rasked jääkogumid.

Moodustuvad jääpurikad ja massiivsed jääkogumid tekitavad katusekatet kahjustavaid mahumuutusi (vesi jäätumisel paisub) ja koormavad kaldrennid üle, kuni need vajuvad viltu või pudenevad alla. Viltuvajunud ripprennid hakkavad sulaajal liitekohtadest lekkima. Liiatigi on jääkogumid inimestele ohtlikud.

Eriti plekk-katuste puhul hakkab kogunenud leherisu lagunemisel söövitama katuse plekki, kuni see aastate jooksul roostetab ja mulgustub.

Näiteks suvel pärast pisikest vihmasabinat tükk aega edasi nirisevad vihmaveetorud annavad märku ummistunud rennidest ja vihmaveetorudest. Viimaseks hoiatuseks on juba rennides kasvavad taimed ja vihma ajal üle ääre valguv vesi.

Jääpurikate teket võib soodustada ka lae või katuslae puudulik soojustus, aga ka ebatihedad aknad, kust soe ja niiske õhk hoovab vastu külma katuseräästast ja jäätub.

Kui kaasaegsed aknad on üsna tihedad, siis vanemad aknad vajavad tavaliselt igasügisest pragude tihendamist, et vähendada soojakadusid, aga ka vältida jääpurikate teket.

Keldrita lintvundamendi ja puitpõrandaga maja omanikul tuleb teada, kus on sokliseinas põrandaaluse tuulutusavad. Tuulutusavad väldivad niiskete kogumite tekkimist põranda all.

Igal sügisel tuleb kevadeti avatavad tuulutustorud sulgeda. Kuna sügiseti kipuvad hiired ja rotid tuulutustorusid pidi majja tungima, ei tasu nende sulgemisega viivitada. Veel parem on panna suvisel perioodil ava ette kaitseks näriliste eest tuulduv traatvõrk.

Sügisese kütusevarumise kõrval ei tasu unustada ka küttekollete puhastamist.

Kui keskküttesüsteemidel on katelde hooldus ette nähtud vähemalt kord aastas, eelistatavalt sügise hakul, siis traditsioonilised ahjud-pliidid ühes korstnaga nõuavad kindlaks toimimiseks puhastamist kaks korda aastas - kevadel ja sügisel. Eriti puudutab see ringlõõridega soemüüriga ahjusid.

Puhastamata lõõrid ja korsten suurendavad küttekulu ning intensiivne kütmine suure külmaga võib lõppeda lõõritulekahjuga.

Samuti tuleb jälgida, et korstnapühkija võtaks töö lõpus allalangenud tahma korstnajalast välja.

Halb ventilatsioon võib alandada toa temperatuuri!

Kirjutanud Viljar Puusepp


Hea ventilatsioon on oluline eluks meeldiva sisekliima loomisel. Värskes õhus paraneb inimeste vaimne võimekus ja enesetunne. Äärmiselt oluline on ventilatsioon aga ka liigse õhuniiskuse ärajuhtumisel ja sooja kokkuhoiul. Tihti mõeldakse, et maja fassaadi soojustamisega toas temperatuur kindlasti tõuseb. See ei ole aga nii, kui ventilatsioon pole piisav ja seinad muutuvad niiskeks.

Kui ventilatsioon pole piisav, võib esimese märgina näha niiskust aknaklaasidel. See võib olla õrn udu, veepiisad või lausa jää. Samamoodi tekib niiskus ka seintele, põhjustades muu hulgas hallituse teket. Hapniku puudus ja hallitus on puuduliku ventilatsiooni otseseks tagajärjeks.

Seintel olev niiskus aurustub ja see protsess jahutab seinu. Seinte jahtumine tuleb sellest, et aurustumise protsess kulutab energiat, mis võetakse seina soojusenergia arvelt. Samasugust protsessi saate kogeda ka ujumast tulles või sporti tehes - kui nahk on märg, siis hakkab jahe. Kui sein on märg, siis on see jahedam. Seega halb ventilatsioon võib oluliselt alandada toas tajutavat temperatuuri. Kui soojustate fassaadi või paigaldate õhutihedad aknad, siis kindlasti mõelge ka ventilatsioonile!