16.juunil 2013.a.möödub kakskümmend viis aastat päevast,millal EKP Keskkomitee I sekretär Karl Vaino vabastati oma ametikohast. See oli suur võit teel Eesti iseseisvuse ja demokraatia taastamisel Eestis. Karl Vaino sündinud 28. mail 1923 Tomskis,NSV Liit, oli Eesti NSV poliitik ja parteitegelane, Eestimaa Kommunistliku Partei eelviimane esimene sekretär. Mõlemad K.Vaino vanemad olid kommunistid, partei liikmed. Vaino noorusaastad möödusid Siberis, suuremalt jaolt Novosibirskis ja Tomskis. Lõpetanud 1941. aastal Tomski 3. Keskkooli, asus ta õppima Novosibirski Raudteetranspordi Sõjainseneride Instituuti, kust 1943. aastal siirdus Tomski Raudteetranspordi Elektrotehnika Instituuti, mille lõpetas insener-energeetikuna. Pärast NLKP-sse astumist saadeti ta kui päritolult eestlane tööle Eesti NSV-sse. Pärast Eestisse asumist töötas Vaino 1947. aasta septembrist kuus kuud Tapa veduridepoos tehnikuna, üks aasta Eesti Raudtee veojaoskonna elektritehnikuna ning Tapa–Narva liini elektriseadmete lõigu ülemana. 1949. aastast K. Vaino töötas kolm aastat EKP Keskkomitees. 1952. aastast töötas Vaino üks aasta EKP Tallinna Oblastikomitees, seejärel neli aastat EKP KK tööstuse ja transpordi osakonnas. Seejärel üks aasta oli K. Vaino ENSV Rahvamajandusnõukogu esimehe asetäitja. Kui kõik eelnevad tööotsad olid tal väga lühikesed,kus ta 13.aastaga töötas viies erinevas kohas. Siis järgnevad kaheksateist tööaastat 1960. aastast alates töötas ta EKP Keskkomitees –need aastat valmistasid talle suurt tüdimust juba viiendal tööaastal.Mehel, kellel sellel töölõigul mingeid märkimisväärseid saavutusi ei olnud ette näidata.Ta lasi oma juured keskkomitees alla,kuna ei osanud muud teha,kui partei osakonnas aega venitada,oodates suurt kõrgendust.Sellepärast aastaid mingit rotatsiooni sel töökohal ei olnud ja ega Vaino ei tahtnudki seda.Sellest tulenevalt puudusid ka märkimisväärsed saavutused ja soov kasvoi mingisuguste uuenduste tegemiseks vabariigi majanduses,mis Eesti majanduse edasi viiks. oma isiklikke ja tööalaste omaduste pooles Vaino ei sobinud sellele ametikohale. Vaaramata sellele ta oli ootel kuni temast 26. juulil 1978. aastal sai EKP Keskkomitee I sekretär. Kui kõik eelnevad tööotsad peale Eestisse tulekut olid tal väga lühikesed,kus ta 13.aastaga töötas viiel töökohal. Siis järgnevad 18 tööaastat alates 1960. aastast EKP Keskkomitees mis valmistasid talle pikapeale suurt tüdimust juba alates viiendast tööaastast. Mehel, kellel sellel pikal töölõigul mingeid märkimisväärseid saavutusi ei olnud, oli ainult suur ootus tõusta ametiredeli kõrgemale pulgale.Töötades pikalt keskkomitees lasi ta seal oma juured alla,kuna mujale tööle minna ta ei kavatsenudki. Sellest tulenevalt puudusid Vainol ka saavutused ja tung innovatiivsuse suunas vabariigi rahvamajanduses,mis Eesti majanduse edasi viiks. Ja nii ta töötas sellel ametikohal kuni temast 26. juulil 1978. aastal sai EKP Keskkomitee I sekretär.Muidugi selle töökoha jaoks oli tal väga vähe eeldusi,ta võrdlemisi vähe arendas oma suhtlemisoskusi,oli vähejutukas ja enesesse tõmbunud inimene,ka eesti keele vähene oskus ei võimaldanud tal inimestega tulemusrikkamalt suhelda ning võita nende usaldust. Samas ta ise ei kippunudki nii väga inimestega suhelda ning eesti keelt õppida,olgu et see oleks pidanud olema tema kõige tähtsam ülesanne antud ametikohal. Silma lööb Vaino lohakus nii tegudes kui pildis,mis paistab välja näiteks Eesti Entsüklopeedias avaldatud Vaino fotol,kus ta poseerib triikimata päevasärgis. Vaino on Venemaa eestlane ega oska peaaegu üldse eesti keelt. Seetõttu oli ta 1978. aastal Moskva jaoks ideaalne kandidaat EKP juhi kohale, et algavale venestuslainele hoogu juurde anda. EKP KK juhina tegutses K. Vaino igati NLKP Keskkomitee käskude järgi. Ta ei püüdnud kuidagi eesti keelt ega kultuuri kaitsta. Seetõttu ei omanud ta eestlaste seas peaaegu mingit toetust. Oma avalikud kõned pidas ta vene keeles ja eesti keeles kõnelemist enamasti vältis. Aastal 1988 lõhenes Eestimaa Kommunistlik Partei rahvuskommunistideks ja impeeriumimeelseteks. Viimaseid juhtis mõistagi K. Vaino, teiste liidriks kujunes aga peagi Ladina-Ameerikast tagasi kutsutud Vaino Väljas. Et K. Vainot peeti juba ka Moskvas liialt vanameelseks, siis kaotaski ta oma koha Väljas’ale. Rahvuskommunistid võtsid enda kätte kõik olulisemad ametikohad ning hakkasid harjuma mõttega Eesti taasiseseisvumise teele asumisest. 01.aprillil 1988.aastal algas Toompeal kaks päeva väldanud loomeliitude pleenum, mis sündmusena etendas olulist rolli Eesti iseseisvuse taastamise protsessis. Esimest korda ütlesid loomeinimesed avalikult välja probleemid, mis puudutasid eestlaste demograafilist ja sotsiaalset olukorda. Kahel päeval räägiti loomeliitude pleenumil eestlaste vähemusse jäämise ohust Eestimaal, demograafilisest olukorrast, võõrandumisest ja paljust muust. Tähenduslik oli paljude jaoks Kalju Komissarovi lause, et seltsimehed, me ei ole kohustatud selle hullumajaga kaasa mängima.” Loominguliste liitude kultuurinõukogu esimehe, arhitekti Ignar Fjuki sõnul pandi kõigile, kes Eestis elasid südamele, et eelkõige oleme eestlased ja kodanikud. "Et lõpetame selle jabura jutu nõukogude inimesest ja sellest seltskonnast, kelle eest peab keegi teine vastutama ja mitte nemad ise." Esimest korda toodi pleenumil välja Eesti iseseisvuse idee, nõuti kommunistliku partei juhtide tagasiastumist, riigikeelt, korralikku kultuuri ning küüditatute õigeksmõistmist. K.Vaino pahameel oli nii suur,et juba loominguliste liitude pleenumi ettevalmistamise käigus 16.jaanuaril 1988.a.K.Vaino käsul EKP KK VII Pleenumil vabastati EKP KK ideoloogia sekretäri ametikohalt Rein Ristlaan. Seejuures ei aidanud siin sugugi mitte see ,et R. Ristlaan EKP ideoloogiasekretärina ajas muutunud üldiste võimusuuniste ja ka EKP KK esimese sekretäri Karl Vaino käskude aktiivne elluviija, kes totaalse parteilise kontrolli hoidmise huvides viis ellu ulatusliku kaadrivahetuse. EKP 3. (nn. ideoloogia) sekretär oli Eesti NSV ideoloogialase töö ja kunstielu kõrgemaks juhiks. Rein Ristlaan oli K.Vaino käsul kustutatud EKP III sekretäride nimekirjast. Vaino oli seisukohal,et R.Ristlaan ei tulnud oma ideoloogiatööga toime.See oli pahatahtlikus K.Vaino poolt, kuna kogu ideoloogiatöö toimis K.Vaino juhtimisel – nii et võib öelda,et Vaino ise töötas halvasti,patustajate hulka aga sattusid paljud teised inimesed. Karl Vaino oli Moskva käskude aktiivne elluviija, kes totaalse parteilise kontrolli hoidmise huvides viis ellu ulatusliku kaadrivahetuse. Näiteks aastail 1982–1987 võeti tema eestvõttel ametist maha või sunniti lahkuma ja asendati uutega Eesti Kirjanike Liidu juhatuse senine esimees, kultuuriväljaannete senised peatoimetajad ja kirjastuse "Eesti Raamat" peatoimetaja, ajakirja Tallinn pandi juhtima endine EKP KK kultuuriosakonna juhataja. Perestroika algul asutati EKP KK büroo otsusega uued ajakirjad "Aja Pulss" (1985) ja "Vikerkaar" (1986), mille juhid valis välja EKP Keskkomitee ja kes kinnitati tava kohaselt EKP KK bürool. Paljude loome inimeste sõnul sattus Rein Ristlaane ametisoleku ajal mitmeid inimesi parteilise tagakiusamise alla. Rein Ristlaan lahkus 1987. aastal pärast seda, kui EKP Keskkomitee juhtide (sealhulgas tema enda) ja ajakirjandusjuhtide vahel püsinud pinge muutus tõsiseks konfliktiks. Karl Vaino oli iseloomult ebasõbralik,kuri - ja kättemaksuhimuline seltsimees,teistes stressi tekitav tegelane. Piisab kui meenutada kuidas tema mõningate seltsimeeste pensione nende tagaseljas kärpis jpm. Vaino ajal partei ja juhtivatel töökohtadel toimus vaimne vägivald,mida paljud hambad ristis pidid välja kannatama. Meedikute väiteil on vähemalt pooled südame- ja veresoonkonna haigused tingitud stressist. Keskkomitee pealekaebaja Nikolai Ivanovi valekaebustest K.Vainole sündis tavaliselt järjekordne kaadripuhastus protsess. Inimesi töökohtadel kiusati. Pärast seda, kui Karl Vaino oli 16. juunil 1988. aastal EKP Keskkomitee esimese sekretäri ametikohalt vabastatud, siirdus ta Moskvasse, kus ta oli aastail 1988–1990 NLKP Keskkomitee juures asuva Parteikontrolli Komitee liige. K.Vaino ei tahtnud viimase minutini uskuda mingisse mahavõtmisse. Pööre osutus talle isiklikult sellevõrra keerulisemaks, et Vaino Väljas’ega olid nad nagu tuli ja vesi. Ta oli teinud kõik, et Väljas siinsest elust maha kriipsutataks. Karl Vaino lagunes lõpuks päris ära. Üks vana kommunist mäletab, kui K.Vaino käis kuskil tehases kohtumas, tuli tagasi ja rääkis teistele, et näe, naised kinkisid talle lilli, tähendab toetus ikka püsib – no see oli juba lapselalin. Samal ajal kavandas Rahvarinne lauluväljakul Vaino maskoti põletamist. Vastuolu teravnes juba päevadega. Ja nii ta läks Eestist ära põlatud seltsimehena,kellel ei olnud siin enam sõpru ega häid tuttavaid.
esten-ehitusekspert, esten-ehitusekspert, esten-ehitusekspert, esten-ehitusekspert, esten-ehitusekspert
